Sulev Keedus: “Kellele poleks oluline, kuidas tema looming inimestele kohale jõuab?! Samas ei ole mõtet ainult sellele pühenduda ja ma pigem ei mõtle sellele.” Pühapäeval näitas Eesti filmi grand man Sulev Keedus Jõhvi kontserdimaja kinos Amadeus oma verivärsket dokumentaalfilmi “Sõda” ja vastas pärast linastust ka publiku küsimustele. Pealtnäha monotoonne “Sõda” on kui kivi, mis heidetakse vette ja jäädakse ootama, mis edasi juhtub.
Juhatades sisse doki “Sõda” linastust, ütlesite, et tegu on ka autorile erilise sündmusega − et dokke ei näidata eriti kinos. On siis?
Kinod on muutunud turumajanduse orjadeks. Selge, et dokumentaalfilme käib vaatamas väga vähe inimesi, kui tegu ei ole just tuntud täispika välismaa dokiga, millest on palju kirjutatud ja millele on juba festivalide tiitleid jagatud. Eesti dokki vaadatakse kinos väga vähe, sest teatakse, et see jõuab varem või hiljem telekanalitesse.
Samas räägitakse sellest, kuidas dokk läheneb üle maailma üha rohkem mängufilmile, ja täheldatakse ka suuremat dokumentaalfilmihuvi.
Eks žanrid vahel segunevad. Aga võib ka teistpidi öelda, et mängufilmid liiguvad doki suunas. Selliseid liikumisi on juba varem olnud ja olen juba kümme aastat tagasi näinud mängufilme, kus ei saagi aru, kas tegu on dokumentaal- või mängufilmiga, kas seal on näitlejad või elust võetud inimesed. Samuti saab doki puhul teha lavastuslikke episoode ja endale palju vabadust lubada.
Kui publik vaatas juba esimesi kaadreid filmist, külastasite teie projektsiooniruumi ja timmisite seal veel midagi. Mida te tegite?
Tõstsime veidi helinivoo taset. Kõik kinosaalid on erisuguse akustikaga ja pole olemas standardit. Kui juba olen ise filmi näitamisele kohale tulnud, palun alati enne, et saaks saali akustikat testida ja vastavalt sellele helinivood kas juurde või maha keerata, et inimestel oleks hea vaadata.
Teie filmide puhul olen juba varem täheldanud, et surute vaatajale peale oma tempo, ühe kindla rütmi, mis erineb filmide omast, millega publik on rohkem harjunud.
Eks ma teen filme nii, nagu mulle tundub loomuomane ja õige. Teisest küljest saan hästi aru, et elutempo muutub järjest intensiivsemaks ja inimesed järjest rahutumaks ning ei suudagi filme otsast lõpuni vaadata. Kindlasti on dokumentaali telest väga raske vaadata, sest programme on nii palju ning plõksitakse üht, teist ja kolmandat. Olen ise oma filmide kohta mõelnud, et need vajavad veidikeseks aja mahavõtmist; püüan filme sellega väärtustada. Ei pea kogu aeg vaatajale midagi hästi aktiivselt peale suruma. Mulle meeldiks, kui vaatajal tekiksid peas omad mõtted. Aga dokumentaalfilmi rütmi ei saa seda tehes ette planeerida: juhtub, nagu juhtub, kui juhtub.
Kuidas film “Sõda” sündis?
Pärast Afganistanis käimist tekkis mõte teha dokk Eesti sõdureist, kes on hingeliselt traumeeritud. Nad küll peidavad traumat, aga elavad seda üksi olles või lähedaste keskel läbi. Seda on nimetatud posttraumaatiliseks stressihäireks. Rääkisin ideest ka kaitseväe inimestega, kes tol hetkel nende meestega tegelesid. Mulle anti viisakalt teada, et nemad mind kindlasti ei aita ning et kui ma filmitegijana sekkun protsessi, millega nemad tegelevad − inimestega, kel on pärast sõjas käimist vaimsed probleemid ning kes on väga suure suitsiidiriskiga −, jääb see minu südametunnistusele, kui keegi neist enesetapu sooritab.
Teadsin Rivot (“Sõja” palgasõdurist peategelane, keda filmis ei näidata, aga kelle enesetapu ümber film kerib − T.K.) otsida, sest üks tuttav soovitas juba paar aastat varem, et teab üht paari, kus poiss on kaks korda Afganistanis käinud ja tal on suured psüühilised probleemid. Kui hakkasin Rivot otsima, proovisin talle helistada, aga ei saanud temaga ühendust. Kahe kuu pärast sain teada, et ta oli rongi ette astunud. Kui selgus, et Rivoga polegi enam võimalik kohtuda, võtsin kontakti Hannaga, kes oli seks ajaks juba kolmveerand aastat Austraalias elanud. Temale ongi film rajatud.
Rääkides posttraumaatilisest stressihäirest, meenub Tšornobõli veteranide lugu. Siiani pole paljude ohvrite puhul teada, kui paljud neist kannatasid radioaktiivsuse tagajärjel ja kui paljud mõtlesid end sandiks − näiteks hakkasid hirmust jooma ja kaotasid tervise. Kas siin võib olla paralleel?
Ameeriklaste statistika järgi põeb 15 protsenti palgasõduritest hiljem posttraumaatilist stressi. Meil on nii võimsad mehed, et nemad ei põe − meil on see protsent miski null komaga. Rääkides enesetappudest, oleme Euroopas ses vallas üpris esirinnas. On seisukoht, et enesetappe avalikustades suureneb nende arv. Aga elu on palju keerulisem: kui peidame pead liiva alla, ei räägi, tekivad teised probleemid, neuroosid.
Teie loomingut on põhjalikult analüüsinud semiootik Peeter Torop. Kui oluline on teile kui autorile, et teie filme nõnda purgatakse?
Kellele poleks oluline, kuidas tema looming inimestele kohale jõuab?! Samas ei ole mõtet ainult sellele pühenduda ja ma pigem ei mõtle sellele.
Eelmisel nädalal olite saate “Plekktrumm” külaline ning mainisite seal, et peate väga Andrei Tarkovski loomingust.
Arvan, et filmi tegemine on päris keeruline protsess ja igal autoril toimub see täiesti omamoodi. Aga Tarkovskist olen alati rääkinud kui režissöörist, kellega käis ja käib siiani kaasas väga suur saladus. Tarkovski kõrvale on võimatu kedagi panna. See ei tähenda, et poleks teisi, väga huvitavaid autoreid, aga vähemalt aja jooksul saad aru, kuidas ta oma filmini on jõudnud. Ent Tarkovski puhul on see peaaegu võimatu.
Teie mängufilmid on samuti kui enigmad. Kus on võti, mõistmaks näiteks teie viimast mängufilmi “Mehetapja / Süütu / Vari”, mis “Sõjaga” paralleelselt valmis ja mida näeb juba 10. jaanuaril Jõhvi kinos Amadeus?
Minul ei ole küll mingit võtit kellelegi anda (naerab).