Filipp Loss püüab taastada Eestis unustuse hõlma vajunud külalisetenduste traditsiooni.VENE TEATER
Esmaspäeval, 26. veebruaril kell 19 saab Kohtla-Järve kultuurikeskuses vaadata Rakvere teatri näidendit “Ausammas”, mille on lavastanud Moskvast pärit Filipp Loss. Käesoleva aasta sügisest on Loss Vene teatri kunstiline juht.
Te olite Eestis sagedane külaline, hiljuti aga vahetasite Moskva sootuks Eesti vastu välja. Miks?
Eesti avastasin endale juba 1990. aaastate alguses. Pidasin sõprust produtsent Adolf Käisiga, kes tõi mind siia ning tutvustas mulle suurepäraseid inimesi Aleksandr Iljini, Eduard Tomanit ja teisi. Minu esimesed etendused olid Vene teatri laval.
Armusin nii sellesse suurepärasesse majasse kui ka teatri ühtehoidvasse ja töökasse kollektiivi. Pidasin 2011. aastast kultuuriministeeriumiga läbirääkimisi ja avaldasin soovi kandideerida teatri kunstilise juhi kohale. Nii see lõpuks läkski ning mul on siiralt hea meel, et me ka kollektiiviga ühise keele leidsime.
Kuidas sai alguse teie koostöö Rakvere teatriga?
Kõik oli väga lihtne: Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe otsis inimest vene nüüdisnäidendi lavastamiseks. Leidsime üsna kiiresti ka sobiva materjali − Vladimir Žerebtsovi “Ausamba”. Ma käisin välja mitu varianti ning mul oli hea meel, et Üllar just sellel peatuma jäi. Esietendus oli 2016. aasta veebruaris.
Lugu ise räägib sellest, kuidas üks heasüdamlik, kuid veidi lihtsameelne kojamees avastab hommikul, et öö jooksul on temale ausammas püstitatud. Kogu linnake on elevil ning põleb uudishimust, et teada saada, millega on nende kojamees Ivan Muhhin säärase austuse ära teeninud. Ta on täiesti väljapaistmatu isik, pealegi veel joodik, kes ennast igast tühjast-tähjast käima tõmbab. Nii mõnigi elanik linnakeses tahaks toimuvast kasu lõigata, kuid kojamees Muhhin mõtleb kõigepealt, kuidas midagi teiste heaks teha. Kuidagi tuleb ju ausammas välja teenida…
Te olete pärit Moskvast, tööd aga tuli teil teha eesti trupiga. Kuidas te hakkama saite?
Tegelikult oli kõik väga lihtne, sest teatri kollektiiv on suurepärane. Üllar räägib vene keelt hästi, näitlejate vanem põlvkond samuti, seepärast ei olnud meil keeruline ühist keelt leida. Proovides aga oli mul ees kaks teksti: üks eesti- ja teine venekeelne. Kuni Rakveres viibisin, õppisin Rakvere gümnaasiumis veidi ka eesti keelt. See aitas mul näitlejaid paremini mõista.
Nüüdseks on teist saanud Vene teatri kunstiline juht. Äkki lavastate “Ausamba” ka vene keeles?
Ma pole kordagi ühte ja sama näidendit kahes teatris lavastanud ning arvan, et see poleks ka päris õige. Seda enam, et rakverlased esinevad regulaarselt ka Vene teatri laval, kus etendustel on venekeelne tõlge. Muide, ka Kohtla-Järvel, kus on palju vene publikut, poleks paha etendused vene keelde tõlkida. Meie teater saaks selles osas Rakvere teatrile ka tehnilist abi osutada.
Kas te ise olete Ida-Virumaal käinud?
Jaa, Narvas. Kohtla-Järvel olen olnud vaid läbisõidul. Kuid ma usun, et uuel hooajal tuleme kindlasti ka siia. Tean täpselt, et Ida-Virumaal elab palju teatrisõpru, ning seepärast on külalisetenduste vähesus suur viga. Ida-Virumaa peaks olema Vene teatri etendustega paremini haaratud, kuna mitte kõikidel siinsetel elanikel pole võimalust Tallinna sõita − peame ise neile vastu tulema. Minu ülesanne ongi muuta teater inimestele senisest kättesaadavamaks ja huvitavamaks ning köita publikut eelkõige mitmekülgse repertuaariga.
Vene teater on varemgi lubanud senisest sagedamini Ida-Virumaal käima hakata, kuid seni on need vaid lubadusteks jäänudki. Miks see teie arvates nii on?
Põhiraskus on külalisetenduste puhul tehniline varustatus − meie nõudmised on sageli suuremad kui kohalike kultuuriasutuste võimalused. Ning mõningal määral muidugi ka inerts, kuid sellest tuleb lihtsalt üle saada. Olen veendunud, et ka Ida-Viru publik väärib esietendusi. Praegu on teatri strateegiline poliitika muutumas ning mina isiklikult olen valmis tegema kõik selleks, et taastada Eestis unustuse hõlma vajunud külalisetenduste traditsioon.
Kuuldavasti plaanib Vene teater sel aastal kuu aega maal veeta…
Vabaõhuetendused on eesti publiku seas juba ammu populaarsed ning minulegi pole see esimene säärane kogemus. Mul on siiralt hea meel, et Sagadi mõis meie poole sellise ideega pöördus ning ettevalmistustest aktiivselt osa võtab. Näidendivalik oli muidugi ilmne − Ivan Turgenevi “Kuu aega maal”. Esietendus on kavas 30. mail, juunis anname 16 etendust, nii et faktiliselt veedame tõepoolest kuu aega maal.