Kersti Uibo: “Mul oli sünnikodu rannas 300 meetri kaugusel majast hiigelsuur rändrahn, mida kassetis “Juured” minu filmis “Emakivi” näeb. See vaatepilt avaldas mu maailmatajule niivõrd võimast mõju − et selline “pagulane” oli randa tulnud.”
KAADER FILMIST 

Jõhvi kontserdimaja kinos Amadeus toimus kuue eri vanuses naise lühifilmidest koosneva kasseti “Juured” linastuse puhul kohtumine vahest meie meditatiivsema dokumentalisti Kersti Uiboga, kelle filmi “Emakivi” peaks iga põhjamaist esteetikat ja mõtlust au sees pidav inimene hinnata oskama. Kõneleme temaga inimese ja kosmose suhtest − mille võrdpildiks on emakivi −, aeglasest filmitegemisest ja eestlaste usust.

Oled viimasel ajal Ida-Virumaal käinud “Tsooni”-nimelise töötoa tõttu, mida siin juhendad. Kas võid seda tutvustada? 

Tahtsin ise tulla Jõhvi filmi “Juured” tutvustama, sest olen kahel suvel siin läbi viinud töötuba. “Tsoon” on pärit Tarkovski “Stalkerist”, ja see on paik, kuhu stalker inimesi toimetab. Oleme siin katsetanud, kuidas viia inimest teise seisundisse, et ta hakkaks maailma teistmoodi nägema. Viin nad selleks näiteks sügavale maa alla kaevanduskäiku.

Töötoas osaleb korraga vähe inimesi − grupis ei saagi korraga olla rohkem kui kuus inimest. Kursus on liiga kallis, sest tuleb tulla Tallinnast ja anda mitte filmitegemise põhialuseid, vaid õpetada inimesi, kes oskavad veidi filmida, uut moodi nägema. Ise loodan leida Ida-Virumaalt sponsoreid, kes toetaks kursust, et seda saaks teha ka kohalikele tegijatele.

Kuidas leidsid tee, kuidas oma osa filmikassetis “Juured”lahendada? 

Mul oli sünnikodu rannas 300 meetri kaugusel majast hiigelsuur rändrahn, mida kassetis “Juured” minu filmis “Emakivi” näeb. See vaatepilt avaldas mu maailmatajule niivõrd võimast mõju − et selline “pagulane” oli randa tulnud. Sain kampa sõbrast kunstniku-operaatori Pentti Keskimäki, kellega tegime koos “Evaldimaa” [film nimekast teoloogist Evald Saagist; P.K. oli muide ka filmi “Hukkunud alpinisti hotell” kolorist − T.K.] ja kes tuli minuga mu koduranda. Ilmselt oli lapse vaimustus nähtud ilust nii suur, et 50 aastat hiljem pidi siia tulema kunstnik, kes selle ilu üles võtab.

Paljud inimesed ütlevad, et sel kivil on eri tahud − sõltub, kuidas sa vaatad − ja lähed kui rännakule. Mina olen nüüd ka rännu sooritanud. Poole oma elust elasin Inglismaal ja olen palju ringi rännanud ning nüüd tuli Heilika Pikkovilt suurepärane kutse, et teeksin ühe “Juurte” filmidest. Olin segaduses ja ütlesin, et mind huvitab tegelikult juurtetus. Juba ammu tunnen, et olen õppinud lahti laskma. Tahtsingi teha filmi lahtilaskmisest, aga öeldi, et teema peab olema isiklik ja… ma valisin lapsepõlve võimsaima vaate. [15minutilises filmis näeb peamiselt suhteliselt staatilisi makrovaateid imekaunile mitmesuguseid kristalle ja kihistusi sisaldavale rändrahnule, mis oma sadu tuhandeid aastaid pika vanusega sümboliseerib nii aja relatiivsust kui millegi püsivust − T.K.]

Kuidas see − minu meelest suurepärane − kassett “Juured” siiski koondus? 

Raske on teha filmi, kus on kokku pandud kuus lühifilmi. Heilika on rääkinud kohtumistel publikuga, et tahtis oma vanaemast-vanaisast filmi teha. Samalaadne plaan oli Anna Hintsil, kel olid piletid Taisse budistlikusse kloostrisse minekuks juba ostetud − tema tahtis seal analüüsida oma suhteid emaga. Seega kahel oli juba idee olemas, aga minul küll mitte. Aljona Suržikoval oli kõige keerulisem, sest ta oli äsja kaotanud vastsündinud poja ja sellest loost sündis tema film “Oodates imet”. Kui paned kokku kuus stiili ja kuus inimest − eks ta üks segapuder ole.

Siis peab olema üks raske kivi, mis hoiab ülejäänut ankruna koos.

Heilika tegi lõpliku otsuse filmide järjestuse kohta − ju ta seal keskel peab jah ankruks olema.

Kuidas te omal ajal filmiõpingute juurde jõudsite?

Käisin Metsapoole koolis, mis asub Ikla ja Treimani küla vahepeal, sealt läksin 7. keskkooli Tallinnas [praegune inglise kolledž]. Seejärel õppisin Moskvas võõrkeeli. Oleks tahtnud filmiinstituuti minna, aga tookord polnud mul selleks julgust. Siis kohtusin 1982. aastal Jaltas oma tulevase mehega, kes on britt. Kui elasin Inglismaal, adusin, et see hetk on saabunud − läksin filmi õppima. Enne jõudsin õppida veel ajalugu.

Kõige rohkem mõjutasid mind rand, meri ja silmapiir, aga suurim filmielamus oli, kui käisin lapsena vaatamas dokumentaalfilmi “Vene ime” [Saksa DV film “Das russische Wunder”, 1964; režissöörid Annelie ja Andrew Thorndike − toim.]. Olen hiljem mõistnud, miks see minusse nii sügava jälje jättis. Seda näidati 1960. aastate alguses ja see pidi kõnelema võimsast Nõukogude riigist − klassika, mille kõvad operaatorid olid jäädvustanud −, aga inimesed, kes saalis olid, teadsid ju, mis selle “ime” taga on. Saalis tekkis suur võimas seisund, aduti metatähendust ja see − mitte niivõrd operaatoritöö, kuivõrd vaatajate reaktsioon, mille haarasin õhust − muutis midagi minus.

Veidi poeetilisemaks minnes võib öelda, et film “Juured” kõneleb nii inimesest − eri osade kaudu kõiki inimelu etappe kajastades −, loodusest kui ka kosmilisest korrast. Sinu lemmikkivi annab oma vanusega kogu loole ju kosmilise mõõtme.

Hoomates loodust, tunduvad kõik meie probleemid nii tühised. Filmis kujutatud kivi ilmutab end inimesele, kel on mõtluse võime, omal moel. Üks mulle väga lähedane inimene ütles, et tema näeb ses kujundit, kuidas esimesed üheksa kuud oleme emaüsas − inglise keeles “wombstone“. Emaüsas olles ei adu me maailma suurust − see võib tunduda sulle universum või väga kitsas ruum ja kõik on väga suhteline. Film kõnelebki suhtelisusest. Arvan, et eestlased on mõtlusega tegelev rahvas, kel on olemas loodusetunnetus ning teadmine, et oleme osa Loojast ja loodusest. Seega on kivivaatajaid meil küll [naerab].

Millist filmi oma loomingust hindad ise enim? 

Mul on hea meel, et “Emakivi” sai tehtud nii suure rõõmuga − filmimise protsess oli puhas rõõm. Filmis on oluline heli, mille taga on tõeline helikunstnik Seppo Vanhatalo. Filmi autoreiks ongi kaks eestlast [lisaks režissöör Uibole Maria Aua − montaaž] ja kaks soomlast. Kui kaasautorid rääkisid isiklikust kannatusest, siis ütlesin, et kui ma veel 60aastasena kannataksin, poleks üldse mõtet elada.

Kui tegin ära oma kaks kloostrifilmi “Kitsas on värav” (2002) ja “See on see päev” (2011), siis see oli nii raske. Sain aru, et mungast filmi tegema minnes tuleb ise mingis suhtes mungaseisundini jõuda, muidu pole võimalik. Sain aru, et “See on see päev” kõneleb lepitusest taeva ja maa vahel. Ülevalt munki vaadates on nad kui mustad täpid. Tegu oli nii raske filmiga, et mõtlesin: ma ei näe mingit mõtet filmi teha enne, kui uus vorm ei sünni; ei näe mõtet ennast korrata. Nüüd tunnen, et oligi uus asi. Olen üllatunud, et tuli veel üks film.

Põhitööks on mul praegu hoopis filmiõpetaja amet. Olen aru saanud, et käsitööline õpib ühe asja ära ja teeb seda vormi − sest ta peab seda müüma. Aga vorm ei sünni nii kiiresti, inimene ei arene nii kiiresti, et saaks uue vormi luua. Sa võid ühest maailma otsast teise lennata väga kiiresti, aga seisundid ei muutu: minu meelest inimene kujuneb väga aeglaselt − kui ta üldse muutub. Minu silmis on tegu täiesti normaalse kujunemisega − ma ei tee mingit toodet, vaid tegu on sellega, mis mu sees küpseb. Ja siis… ta peab välja tulema. Ja vahepeal peab mul olema nii palju tarkust, et end ära elatan.

Oma “Emakivi” puhul on mul küsimus, kuidas seda saab nende teiste lühifilmide vahele asetada − ta on teist moodi. Samas − millal seda uut asja ikka teha?!

Sinu mees on anglikaani preester, oled kaua aega olnud vaimuliku abikaasa. Veel kord − kuidas sina ikkagi näed eestlase religioossust?

Eestlased on mõtlusega tegelev rahvas, sest nad oskavad hetke oodata. Eelmisel sajandil oodati kaks korda ära hetke, mil minna, ja siis läksid kõik koos nagu mesilassülem. Usuta inimene ei saa sellest iial isegi aru, mida tähendab oodata. Minu “Emakivi” väljendab kõige rohkem minu isiklikku usku − see on minu kõige usklikum film. Ja eestlased on nii usklik rahvas, et nendele on see nii loomulik, et sellest ei räägita − sellest rääkida tundub mõttetu. See on mõtlusega tegeleva rahva tunnus, et oodatakse oma hetke ja ei kulutata tühje sõnu.