Üllar Saaremäe käis kohtumise ajal oma kunagise kooli aulas ringi ja kuulas, kõrvad kikkis, kuidas kooliõed-vennad oma lõuaaparaati treenivad, et emakeel veel kaunimalt kõlaks. 

Kui keegi arvab, et “Viimase võmmi” või Kohtla-Nõmme elik Rakvere Hamleti Üllar Saaremäega kohtumine Järve gümnaasiumis, tema kunagises kodukoolis, oli pelgalt meeldiv ja meelt lahutav, siis Põhjarannik kinnitab, et emakeelepäeva nädala esmaspäeval aset leidnud ürituselt võis nii mõndagi praktilist kõrva taha panna.

Koolivend ajast, mil saalis istuvate õpilaste vanemate peas polnud isegi veel mõtet neid eostada − nagu näitleja õigesti märkis −, seisis kooli aulas ja rääkis oma hästi moduleeritud häälega.

Praktilised harjutused

“Kui tulla eesti keele teema juurde − kirjandus või kõnekeel −, tundub see ühtpidi teema, millest teile nagunii tundides palju räägitakse. Ma juhiksin tähelepanu ühele teisele asjale: kuidas õigesti ja hästi rääkida. Tõin teile näite, kuidas ma r-hääliku ära õppisin, ja paneks teile südamele ja mõttesse, et mitte keegi ei õpi teie eest meie emakeelt hästi ja ilusti rääkima. Lihtne on niimoodi rääkida [imiteerib halvasti artikuleeritud kõnet], aga mina hindan küll inimesi selle järgi, kuidas nad seda keelt kasutavad, sest see on meile, sellele väiksele rahvakillule, antud kingitus. Tahaks anda teile ka mõningad harjutused või ülesanded, mida näitlejad peavad tegema.

Oma mõtete ja teksti edastamise puhul on oluline, et see oleks selge ja kuuldav − teil ei tohiks olla takistusi. Aga meid takistab kõige rohkem meie huulte laiskus. Väga oluline on töö lõuaaparaadiga. Kui teete füüsilist trenni kehalise kasvatuse tundides, käite jooksmas, rattaga sõitmas või suusatamas, on see loomulik. Aga ega häälega ei tegele keegi hommikuti! Tegelikult tuleks hääleaparaat samamoodi üles soojendada nagu oma keha ja selleks on päris lihtsad harjutused.

Kõigepealt katsuge üles leida selline asi nagu “oma hääl”. See tekib siis, kui te välja hingate ja ainult natuke oma häält juurde panete,” räägib Üllar ja käib seejärel kooliõdede ja -vendadega täidetud saalis ringi, et kaeda/kuulata, kuidas “oma hääle” väljutamine välja kukub.

Üllar räägib, kuidas hääl magab, nagu inimene, ning seda on kohe ülesärkamise järel karjuma hakates lihtne ühel hetkel lihtsalt ära kaotada. Aga kui veel voodis vedeldes igal hommikul paari minuti jooksul eelmainitud harjutusega tegelda, on see suur teene selleks, et hääl haiget ei saaks.

“Jäta mõõka võttematta!”

“Järgmine asi, mida soovitan, on samuti esmapilgul naljakas ja seda nimetatakse diktsiooniharjutuseks: et sõnad, häälikud kõik puhtalt välja tuleksid. Selleks peavad olema huuled soojaks tehtud. Kõige parem viis, mida mina alati kasutan ja mida teatrikoolis Tõnu Tepandi käe all sai õpitud, on kinnise suuga rääkimine, mis tähendab seda, et kordate endal peas olevat luuletust või tekstijuppi kinnise suuga, aga püüdes rääkida täie häälega ja tehes samal ajal huuleringe. Proovige − ma ütlen: poole minutiga on huuled nii väsinud.

Ja pärast seda peate tegema hobuse moodi puristamist, et huuled veidi lõtvuksid. See on vajalik selleks, et teie huulte lihased, mis üldiselt väga ei viitsi liikuda, tugevduksid. Kui ükski seda tegema hakkab, olen õnnelik ja uskuge, te olete tänulikud, sest… teist hakatakse aru saama, te olete kuuldavad, teid mõistetakse!

Kolmas asi oleks lahtise suuga “ülediktsioneerimine”, mis tähendab, et “istute” k-p-t-de peal hästi tugevalt − et teie keel harjuks neid häälikuid välja ütlema”, räägib mees ja esitab nõnda lõigu “Kalevipojast”: jäT-Ta mõõK-Ka võT-TemaT-Ta! “Naljakas on, aga seda tuleb teha täie jõuga, et keel teaks, kuidas k-, p- ja t-häälik kõlab. Kolm spetsiifilist harjutust ja kui olete neid jätkuvalt teinud, uskuge mind, te hakkate kostma, teist saadakse aru,” räägib Üllar ja soovitab seda siiski teha üksi või kaaskondseid hoiatada, et “üks näitleja käis ja ütles, et see on väga vajalik asi”.

Näitleja räägib, et järgmine etapp oleks juba see, kuidas anda edasi mõtet, mis teksti on kätketud. “Kui deklameerime luulet või proosapala selle mõtet mõistmata − ega keegi ei saa tekstist aru ja see ei ärata kelleski huvi. Nõuab suurt tööd, et saavutada publikuga kontakti ja hakata mõttega teksti edastama,” kinnitab Üllar.

“Teater ja julmus”

Mees räägib, et praegusesse Järve gümnaasiumisse õppima tulles pidas ta end geniaalseks füüsikuks, aga kui legendaarne füüsikaõpetaja Lehho Jõumees kinkis talle Antonin Artaud’ raamatu  “Esseid ja kirju” (Loomingu Raamatukogu 1975, 12/13), mis sisaldab muu hulgas esseed “Teater ja julmus”, võis see olla üks oluline seeme tema teatrisse sirgumiseks. See raamat oli Üllaril isegi lavakasse astudes talismanina taskus.

Üllar rääkis ka oma tõelisest puudest, millega pole näitlejal midagi teha. Nimelt oli ta veel keskkooliajal võimetu r-häälikut välja ütlema. Kaks kuud enne lavaka sisseastumiseksameid olid katsed, kus noormehel muidugi ei õnnestunud oma puuet varjata. Vähe sellest − talle isegi anti perfokaart, kus oli ettelugemiseks tekst “Ära narri narri!”. Kujutate ette, kui piinlik?! Aga nagu ütles Leni Riefenstahl: “Tahte triumf!”

Üllar leidis Kohtla-Järvelt logopeedi Helmi Suugi, kes andis talle olulised harjutused, mida ta siis isegi koolitundides tagapingis tegi. Praegu mees imestab, kui sallivad olid kooliõpetajad, kes teda koolitunni ajal imelikke hääli tegemas talusid. Isegi range matemaatikaõpetaja Anne Oru oli mõistev! Veel enam − mees ütleb, et koolis elati tema harjutamisele kaasa ja igal hommikul tervitas ta end sõnadega: “teRRRe hommikust − RRRRRRRRRRRR!”

Koolist on Üllaril veel üks piinlik mälestus. Positiivne oli see, et koolis toimusid nii lühinäidendite kui poliitlaulude konkursid. Esimesel jõudis Üllar isegi Shakespeare’ini (“Suveöö unenägu”), aga teisel juhtus järgmine jama. Üllar oskas juba siis kitarri tinistada, aga ei osanud seda häälestada. Konkursil pidi ta koos paari neiuga laulma − ise kogu värki pillil saates. Muusikaõpetaja Aadu Kukk oli küll kitarri häälestanud, aga siiani kahtlustab Üllar kellegi kurja kätt, mis selle taas häälest ära keeras. Nõnda juhtus, et Üllar mängis terve loo jooksul tuima näoga pilli, mille kohta sai ise aru, et see kõlab võimatult, aga… katkestada ka ei saanud. Ja loo lõpuks oli noormees häbist näost kui punapeet.

Järgmisel aastal toimunud konkursil tegi Üllar küll oma äparduse  tasa, aga eelmised abituriendid, kes olid seda ebaõnnestumist näinud, polnud enam edu tunnistajaiks.

Aju puudutus

Kui koolivennad ja -õed said võimaluse oma kuulsalt eelkäijalt asju küsida, kasutas seda võimalust esmalt hoopis eelmainit Aadu Kukk, kes tahtis teada, kui palju kulub aega ühe “Viimase võmmi” osa ülesvõtmiseks. Üllar rääkis, et seks kulub kolm võttepäeva ehk kolm korda kaksteist tundi. Üllar ei jätnud kasutamata ka võimalust, et seda poppi seriaali kiita, ja ütles, et kohati sarnaneb selle ülesvõtmine lausa filmivõtetega − meeskonna käsutuses on isegi liipritel liikuv kaamera!

Ja lisaks viiele-seitsmele peategelasele on “Võmmi” igas osas meeletult palju kõrvaltegelasi: igas osas vähemalt kolm kahtlusalust, kümme kuni viisteist statisti − ühel võttepäeval võib kaamera eest läbi käia kolmkümmend inimest! Ja kui Eestis on umbes nelisada diplomeeritud näitlejat, võib neist nõnda ühel hetkel “Võmmi” jaoks nappida! “Näitlejad, kes pole veel “Võmmis” kahtlusaluste või kurjategijatena läbi käinud, hakkavad otsa saama!” muigab Üllar.

Emakeele ja kirjanduse õpetaja Ilme Hallik küsis, mida Üllar kuskil leheintervjuus mõtles, kui ütles, et “teater on hinge kodu”. Mees tunnistab, et ei mäleta täpset mõttekäiku, aga teater on koht, kus ta saab oma nii-öelda alasti hingega olla. “Teater on koht, kus saan olla hingeliselt täiesti avatud. Pärast etendust pean hinge tõmbluku taas kinni vedama, sest kogu aeg ja kõikjal ei saa alasti hingega ringi käia,” pakkus Üllar.

Küsiti ka punklaulupeo kohta, mille korraldaja ja isa Üllar on. Mees võis rõõmuga kuulutada, et tänavu tuleb punklaulupidu taas − “greisilinnas” Rakveres 22. augustil ja kannab alapeakirja “Aju puudutus”. Väga punk!