Pool maad selja taga ja meel rõõmus. Tuju ei suuda rikkuda ka nullilähedane temperatuur, mis ilmataadil EV100 juubeliperioodi alguseks varuks. Rannapungerjalt ja Peressaarest startis pühapäeval üle neljasaja rahvamatkaja, kes liikusid kunagise Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piiril, kõndides Eestimaa üheks.
Samal ajal kui mitusada matkajat võtavad Rannapungerjal sisse koha, et moodustada rannaliival number 100, on EV100 suursündmuste juht Margus Kasterpalu valmis juba järgmisse punkti kimama.
Matk autoroolis
“Alustasin päeva Rannapungerjalt, sest matkaradade lugemine hakkab siit pihta. Ise ma ei saagi ühtegi kaasa teha − minu matk on täna autoroolis. Õhtuks pean jõudma Tõstamaale (400 kilomeetri kaugusel Läänemere ääres on kubermangu piiri teine ots − toim.).”
Kasterpalu seisab intervjuud andes Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piiri kunagises asukohas. Ühtegi märki pole sellest Peipsi rannale jäänud.
“Soodes ja rabades on mõni piirikivi alles, aga üldiselt kubermangu piirist rohkem märke ei ole kui kaardid,” tähendab mees, kelle juhtimisel tähistab rahvas pühapäeval saja aasta möödumist eestlaste asualade ühendamisest ja Eestimaa kontuuri tekkest.
See oli oluliseks tähiseks iseseisvuse teel ja selle ajaloofakti teadvustamiseks rahvamatkad toimuvadki. Üle Eesti on valida üheksa sihtkoha ja 18 eri pikkuses marsruudi vahel.
Rannapungerjal kõlab mõtteline stardipauk südapäeval: läbimist ootab ligemale 24 mööda Peipsi randa, külasid ja metsi kulgevat kilomeetrit. Finiš on Avinurmes, nagu ka tund aega hiljem Peressaare külas startijatel.
“See on hea võimalus päev värskes õhus veeta ja ühtlasi Eesti juubelit tähistada,” tõdeb Tartust sõpradega kohale sõitnud tunnustatud füüsik Viktor Palm, kes juba esimestel meetritel banaanist energiat ammutab. Parem tassida banaani kõhus kui seljakotis, paistab olevat vanahärra filosoofia.
Kohtla vallast Täkumetsa külast tulnud abielupaar, perefirma OÜ Isetegime omanikud Sigrid ja Aivar Oja olid esimeste registreerunute seas. Rannapungerja kasuks otsustasid nad raja pikkuse tõttu. “15 kilomeetri kaugusel käime poes, matkamiseks oleks seda vähe olnud,” põhjendavad nad Peressaarest algava marsruudi ärapõlgamist.
Hambaarst Lilian Karp valis Rannapungerja raja, sest pidas seda teekonda huvitavamaks. “Kuna teen sporti, siis distantsi pikkus ei hirmutanud,” räägib Iisaku elanik.
Hiljem muljetab esimeste lõpetajate seas Avinurme jõudnud Karp, et kambas liikumine hoidis tuju hea ja finišis polnud väsimuse märkigi. Tema kinnitusel oli rada hästi märgistatud ning teelisi kostitati nii Lohusuu kiriku kui ka Vadi jahimaja juures. Vadi külanaised üllatasid värvitud munade, koduste lihapirukate ja puljongiga. Avinurmes ootasid retkelisi kuum borš, magus tee ja kultuuriprogramm.
“Matkal otsustasin osaleda kohe, kui selle reklaami nägin. Siis tunned, et oled eestlane − see on meie pidu,” ütleb Karp.
Narvalased löövad massiga
Peressaare külas saab selgeks, et EV100 pole pidu eestlastele, vaid Eestimaa inimestele − Alutaguse laande vurab kaks bussi peaaegu kaks tundi loksunud narvalastega.
“Tegemist on meie riigi ajaloos tähtsa sündmusega. See oli väärt sõitmist, et sel puhul matkata,” arvab noorkotkaste instruktor Igor Aal, kes saadab uniste nägudega lapsed stardipaika. “Küll värske õhk nad üles äratab,” on ta optimistlik.
Kui värske õhk seda ei suuda, siis teeb seda Narva jooksuklubi Motus eestvedaja Anton Pratkunas, kes energiast pakatades juhtnööre jagab.
Narvalaste matkale tooja tegi algul panuse ühele bussile. “Aga kui hakkasime oma kanalite kaudu infot levitama, oli ühel hetkel nimekirjas juba 125 inimest. Kohale tuli 80. Nagu noored ikka − keegi jäi haigeks, keegi mõtles ümber,” pajatab Pratkunas, kelle sõnul on seltskonnas nii kooliõpilasi kui ka kaitseliitlasi.
Rahvamatka peab ta õnnestunud ideeks. “See on üks üritus, mis ühendab Eesti rahvast. Inimesi tuleb igalt poolt, et üheskoos matkata.”
Et pühapäeval sai avapaugu juubeliperiood, mis kestab kuni Tartu rahu sõlmimise sajanda aastapäevani, on tähistamiseks aega peaaegu kolm aastat. “Plaanin jooksuklubiga mõnda üritust, mida juubeliperioodiga siduda,” lubab Pratkunas.
Lauljatar Dagmar Oja märkmikus pole esialgu ühtegi EV100ga seotud kontserti, küll aga otsustas ta rahvamatkal kaasa lüüa kohe, kui sellest kuulis. “Minu vanaema on siit pärit ja Peressaare koolis käinud. Lõpp-punkt on aga minu kodus Avinurmes,” räägib Oja, kes on endaga kaasa meelitanud kümmekond sugulast ja sõpra. Teiste seas lauljatar Kaire Vilgatsi.
“Eriline matkasell ma ei ole, aga pikemaid jalutuskäike olen ikka ette võtnud. 15 kilomeetrit on täitsa paras,” ennustab Vilgats enne poriste metsasihtide vallutamist.
Hääbunud küla
Jaanus Pilv, kes on kohale sõitnud Eestimaa südamest Paidest, matkajatega ei ühine. Tema saadab nad Peressaare kroonikuna teele kunagise uhke koolimaja juurest, mis on nüüd varemeis. Nagu peaaegu kogu küla, mis oli kunagi üks noore Eesti Vabariigi kuulsam ja edukam uusasundus.
Rajati see 1930. aastail Konstantin Pätsi uusasunduste programmi raames. Metsa alla raadati ligi 130 väikest talukohta ja taluhooned ehitati tüüpprojekti järgi. Küla keskel töötasid poed, tegutses Sonda-Mustvee liinil paiknev raudteejaam, oli tellisetehas ning hiilgeaegadel 170 õpilast mahutanud koolimaja − Eesti esimene keskküttel töötanud kool.
“Raudtee kadus 1972. aasta mais. Pärast seda hakkas küla tühjenema, sest inimesed ei pääsenud enam liikuma,” meenutab Pilv. Umbes samal ajal kadus ka kool − ise käis ta seal kaks esimest klassi. “Hakkasin siin koolis käima täpselt 60 aastat tagasi. Kui isa raudteel koondati, kolisime Tapa-Tamsalu vahele.”
Pilv korraldab Peressaares üle kahe aasta kokkutulekuid, millest võtab osa sadakond inimest. Alaliselt on külla jäänud kaks elanikku. Paarisadat hingelist, nagu pühapäeval, polnud Peressaare küla vaim enam ammu näinud.