Jim Schmidt ei välista, et ka Austraalias võidakse hakata kasutama praegu ainsana maailmas Eestis toimivat kõige uuemat Enefit 280 tehnoloogiat. Põhiküsimus on, kuidas teistsuguste omadustega Austraalia põlevkivi sellega kohandub. 

Põlevkiviga tegelevates ringkondades kutsutakse Austraalia insenerifirma PROCOM Consultants direktorit Jim Schmidti guruks. Tema firma  tegeleb nafta ja gaasi ning alternatiivenergeetika uuringute ja insenertehniliste lahenduste väljatöötamisega. Tallinnas peetud põlevkivisümpoosionil rääkis ta ühe Austraalia põlevkivimaardla võimalustest.

Te rääkisite ühest hiiglaslikust põlevkivimaardlast Kirde-Austraalias. See ulatub ookeani äärest kuni mandri südameni. Põlevkivikihi paksus kõigub kahest kuni kahekümne meetrini. Mida te meie Eesti selles võrdluses pisikesest põlevkivimaardlast arvate? Ja meie põlevkiviteadmistest, mille üle meie ise väga uhked oleme?

Eesti põlevkivimaardla on väga rikas ja suur maardla ja teie riigil on väga suur põlevkivi kasutamise kogemus. Teiste maardlatega võrreldes teatakse sellest rohkem, sest te olete kaevandanud põlevkivi sada aastat.

Austraalias on kaht tüüpi põlevkivi: järvelise ja merelise tekkega. Merelise tekkega maardla on väga suure pindalaga ning maavara on seal hajutatud. Me ei kasuta seda veel, kuid sellel maardlal on tulevikku. Selle põlevkivi väärtus on selles, et mineraalsest ainest on võimalik saada väärtuslikke metalle ning orgaanilisest osast süsivesinikke.

Teine maardla, mis asub Stuartis, on väga sügaval. Me kaevandame seal põlevkivi. Põlevkivi lasub seal 500 meetri sügavusel. Tolle maardla põlevkivist võib saada miljardeid barreleid naftat, aga see on keeruline, sest maavara lasub väga sügaval. Samas on see väga rikas, suure kukersiidisisaldusega põlevkivi.

Teie põlevkivimaardla on kvaliteetne ja teie, eestlased, olete suutnud seda saja aasta vältel väga tõhusalt kasutada. Ma olen kindel, et seda tehakse ka tulevikus.

Praegu on nafta väga odav. Nagu me teame, on põlevkivist õli ja energia saamine väga raske töö. Kas teie arvates on põlevkivil siiski tulevikku? Majanduslikku ja keskkonnakaitselist külge arvestades?

Põlevkivil ja naftal on suur vahe. Põlevkivimaardlad on teada, naftamaardlaid tuleb pidevalt juurde otsida. Põlevkivimaardla suurust ja maarde kvaliteeti on geoloogiliste tööde käigus üsna lihtne kindlaks teha.

Kaevandamise ja õlitootmise kulusid on pidevalt võimalik vähendada. Õli on aga võimalik mitmel moel kasutada. Põlevkiviõli on naftaga võrreldes hoopis teistsugune. Selles on palju fenoole, mis tuleneb kukersiidi koostisest. Põlevkiviõlist saab rohkem kemikaale kui naftast. Põlevkiviõli tuleb hakata paremini kasutama.

Seda muidugi, aga me toodame põlevkiviõli baasil väga vähe kemikaale, näiteks fenoole ja vaike. Võib-olla on põhjus selles, et seda toodangut on väga keeruline müüa?

Jah, teie küsimuses peitub suur osa vastusest, kuid põlevkivikeemia arendamine, uute toodete väljatöötamine on samuti vajalik. Selleks, et põlevkiviõli oleks kasutatav kütusena, tuleb suurendada vesinikusisaldust ja vähendada selle hapnikusisaldust. See on keeruline protsess. Ilma kemikaalide tootmiseta on põlevkivist õli tootmine tõepoolest majanduslikus mõttes kriitilisel tasemel.

Austraalias kavatsete te hakata oma põlevkivi tuhast tootma metalle, näiteks vanaadiumi. Oma ettekandes te rääkisite vanaadiumakudest, mis on praegustest liitiumakudest sadu kordi vastupidavamad. Mis maardlaga siis Austraalias tegelikult tegemist on? Energeetika- ja õlitoorme maardlaga või metallimaardlaga?

Me rääkisime merelise maardla Toolebeci formatsioonist. Ainult õli tootmine ei muutuks selles maardlas mitte kunagi kasumlikuks. Kukersiidikogumid on hajutatud väga suurel maa-alal ja õli ise oleks väga väävlirikas, ent kui me toodame orgaanilisest ainest õli ja eraldame tuhast metallid − vanaadiumi, alumiiniumi, tsingi ja molübdeeni −, saame nendest isegi ehk rohkem kasu kui õlist. Seega mängivad peamist osa metallid, aga õlitootmine on nende kättesaamiseks vajalik.

Naaseme Eesti põlevkivi juurde. Kas meie saja-aastast kogemust oleks võimalik Austraalias kasutada? Või on teie teadmised oma maardlast siiski suuremad?

Jah, teil on pikaajaline kogemus oma põlevkiviga. Meie eri tüüpi põlevkivid, USA põlevkivi, Jordaania ja Hiina põlevkivi − kõik need on väga erinevad. Põlevkivi omaduste, kaevandamistingimuste ja õlitootmise tehnoloogia väljaselgitamine nõuab palju aega ja suurt tööd.

Teie Enefiti tehnoloogia on väga hea. Oma Stuarti maardlas kasutame ATP tehnoloogiat [Alberta Taciuk Process, Viru Keemia Grupp kaalus selle kasutamist enne Petroteride ehitamist − A.G.]. Sellega on probleeme ja võimalik, et me võtame edaspidi kasutusele Enefit 280 tehnoloogia. Aga iga põlevkivi vajab oma lähenemist ja tehnoloogiad tuleb kohandada põlevkivi omaduste järgi.

Aga siiski − kas me saaksime müüa oma tehnoloogiat näiteks Austraaliasse, USAsse, Hiinasse?

Eesti valitsusel on oma osa tehnoloogia müügis ja levitamisel. Pärast seda, kui Southern Pacific Petroleum Project, Stuart Project Gladstone’is lõpetatakse, on põhjust tutvuda ka teie kogemusega.

Stuarti projekti on arendatud 10 aastat ja Austraalias on põlevkiviga põhjalikumalt tegeldud üldse ainult 15 aastat. Eesti valitsus, Eesti Energia ja VKG on teinud ära suure töö põlevkivitehnoloogia arendamisel. Te olete arendanud isegi kaht tehnoloogiat. Muidugi võite te oma tehnoloogilisi lahendusi kõikjal maailmas müüa.

Eestis on suurepärane võrgustik firmadest ja institutsioonidest, mis on põlevkivitehnoloogia arendamisest huvitatud. Ülejäänud maailmal kulub aega, et teile järele jõuda.