“Kui Iisaku torni ronida, siis näeb, et metsa ikka on veel. Veel on,” ütleb Anne Nurgamaa. MATTI KÄMÄRÄ Iisaku muuseumis ametis olev ja looduskaitse seltsi Alutaguse osakonda eest vedav Anne Nurgamaa tunneb sünnilt ja hingelt alutaguslasena läbi ja lõhki nii kodukandi loodust kui kultuuripärandit ning oskab igale huvitavale järvele, kivile ja puule põneva rahvajutu juurde pajatada.
Mis teeb Alutagusest Alutaguse?
Oleneb, mida Alutaguseks pidada. Alutaguse on väga lai mõiste. Alutaguse piirkonda on võetud Sämi jõest kuni Narva jõeni, samas on Alutaguse vald kunagi olnud hoopis Narva jõe tagune vald. Looduslikult räägitakse Alutaguse metsadest…
Võtame selle loodusliku poole.
Alutaguse eripära on kriivad − tuuletekkelised mandriluited −, mida kusagil mujal Eestis ei ole. Natuke on neid teisel pool Narva jõge ka. Eesti kõige tihedamalt paiknevad järved − Kurtna järvestik, mis on rahvapärimuse järgi Kalevipoja jalajäljed. Struugade piirkond, vanajõed. Kultuurilooliselt muidugi poluvernikud − neid pole ka kusagil mujal.
Alutaguse seostub ajaloost ikka suurte laante ja arvukate metsloomadega. Mis sellest praeguseks alles on?
Kui mõelda iidset Alutaguse taigametsa, mida kunagi Eestimaa Siberiks peeti, siis neid metsi enam ei ole, võib-olla ainult kusagil soosaartel hästi natukene. Siit on väga paljud metsaraied läbi käinud ja metsakooslus on muutunud. Aga metsa… Kui Iisaku torni ronida, siis näeb, et metsa ikka on veel. VEEL on.
Alutaguse on Eestis peaaegu ainus koht, kus elavad lendoravad.
Kas see on Alutaguse elanikele uhkus või õnnetus?
Kellele uhkus, kellele õnnetus. Erametsaomanikele, kes ei suuda lendorava tähtsusest aru saada, on ta õnnetus. Enamikule on ta siiski eripära, mille üle rõõmustada. Lendoravad elavad meil ju ka lausa keset Iisaku alevikku Tärivere mäel.
Sa viid ka gruppe loodusretkedele − millega loodusesse sattunud linnainimesed sind üllatanud on?
Mõningatel juhtudel loomade kartusega. Kardetakse karu, ka ilvest − selle vana rahvauskumuse pärast, et ilves puu otsast inimesele kaela hüppab. Peab teadma, kuidas loomi kohates käituda − et kunagi ei tohi ära joosta, siis peab loom sind saagiks, kes tuleb kinni püüda. Karu eest ei tasu puu otsa ka ronida, tema ronib kiiremini.
Mina olen karusid näinud, küll ühe, küll kahe, küll kolme pojaga. Ei ole mind siiamaani veel ära söödud.
Täies mahus saab intervjuud Anne Nurgamaaga lugeda laupäeva, 13. oktoobri, Põhjaranniku paberlehest.