Andres Noormets. Andres Noormets tõi Rakvere teatris lavale Anton Tšehhovi “Kolm õde”, pannes õeksed… Mediteerima!
Kas teie versioon “Kolmest õest” otsis kohta, kus juhtuda, või tegi Rakvere teater ettepaneku ja siis hakkas see juhtuma?
Ma tahtsin seda materjali teha.
Ning teadsite täpselt, kuidas tahate?
Mulle ei meeldi kunagi täpselt teada: täpselt teadmine ei ole huvitav. Kuid midagi päris konkreetset on eelnevalt alati olemas.
“Kolme õe” puhul võiks arvata, et see hakkab juhtuma suurelt: suures saalis suurte nimedega. Et laval on Ülle Lichtfeldt ja Saaremäe ka. Et lavastus kestab vähemalt kolm ja pool tundi ning kõik on väga autente, väga ajastutruu. See oleks üks variant. Rakvere teatris me seda ei näe.
Minul muid variante ei olnud kui see, mis arenes välja nendest mõtetest, mis mul olid algselt olemas. Ja kindlasti tahtsin ma teha tööd nende inimestega, kes on olnud minu õpilased ning töötavad nüüd Rakvere teatris. Ma tundsin, et see on minu kohustus, samas ka meeldiv võimalus.
Kohe alguses panete te õeksed oma tšakraid avama, tekitades vaatajates üllatust, et mis see siis nüüd on: Tšehhovi kolm õde ja mediteerivad? Siis kasutate varjuteatri efekte, siis mängite pimeduse ja taskulambivihkudega… Kas te olete toonud need asjad mängu selleks, et võtta vaatajal, kes Tšehhovit ei tunne − neid noori on ju lademetes −, julgustavalt käest kinni? Et muuta klassika visuaalsete efektide abil kergemini jälgitavaks?
Ei, kohe kindlasti mitte. Ma ei mõlenud sellele, et vaatajale vastu tulla. Mulle meedib klassikalistes kustutada ära autori remargid, et jääks puhas autentne tekst, mis ei ütle ette tundeseisundeid või misanstseene. Et see tekst, mida inimesed räägivad ning kus on autori mõtted sees kõige sügavamal kombel − et see tekst ei suunaks meid visuaalsetele lahendustele. See ei tee asja kergemaks, vaid kohati hoopis raskemaks. Samas kui sealt mängu lähteandmed üles leida, siis ma arvan, et oleme autorile tänases päevas lähemal, kui oleksime seda läbi mingisuguse autentse ajastu. Me oleme sisule lähemal.
Miks te nii arvate?
Sellepärast, et me elame 115 aastat hiljem, kui see tekst on loodud.
Et kui panna õed mediteerima, siis jõuame Tšehhovile lähemale? Lähemale kui siis, kui nad kannaksid ajastutruud riietust ja käituksid, nagu käituti 115 aastat tagasi?
Mitte Tšehhovile lähemale. Oluline on jõuda lähedale sellele, millest ta oma dialoogis räägib. Mulle tundub, et loobudes remarkidest, mis osutavad peleriinidele ja pikkadele tualettidele, on meil üks filter vähem ning meil on võimalik otsesemalt selle tekstiga seotud olla. Mis aga mediteerimist puudutab − see on lihtsalt tänase päeva vorm.
Kui jutt juba riietusele läks − see tundus väga juhuslik. Justkui oleks teatri garderoobi uks lahti löödud ning vaadatud, mis sealt võtta on. Sellist muljet küll ei jäta, et riietus oleks just selle lavastuse tarvis tehtud.
Kui ei jäta sellist muljet, siis võiks mõelda, et niimoodi ongi tahetud.
Ma küsin siis otse, kas nii oligi tahetud?
Aga loomulikult. Kogu meie ajastu käib ringi suures osas second hand’is. Meil ongi second-hand-ajastu. Miks ma peaks tahtma korraldada laval moedemonstratsiooni? Selleks pole mitte mingisugust vajadust. Inimesed valivadki riideid selle järgi, mis neile meeldib, mis on mugav.
Võib-olla laval tahakski näha midagi muud, mitte seda, mis on sul endal garderoorbis, seda second hand’i.
Olge lahked: on ka selliseid näitemänge, vaadatagu sealt!
Minnes alguse teema juurde tagasi… Suurt näitekirjanikku oleks suures vormis suures saalis suurte nimedega ilmselt palju lihtsam publikule maha müüa.
Aga tehakse ja müüakse, selliseid lavastusi on ju küll.
Te ei taha siis olla see lavastaja, kelle näitemängule joostakse tormi, sest seal on kõik suur?
Ma ei oska niimoodi mõelda. Teater pole ju kaubamaja, kus peab olema ilus vitriin, kus saab iga asja osta ja kus on iga asja juures mitmekeelne kasutamisõpetus. Teatril pole kaubamajaga mingit pistmist. Kui kohati tundub, et on, siis see on pigem samm tagasi kui edasi.
Teie sellele kaasa ei aita?
Ma püüan seda võimalikult vähe teha.