Rahvusooper Estonia peadirektor Aivar Mäe: “See aeg on terves maailmas möödas, kus müüdi nimesid. Tänapäeval müüakse teatrit.” Aivar Mäe viis Estonia ooperi- ja balletitrupi Narva, kus vaatamata sellele, et tegemist on rahvaarvu poolest Eesti kolmanda linnaga, pole viimased 40 aastat nähtud ei ooperietendust ega elava muusikaga balletietendust.
Veel enne kui Estonia ooperi- ja balletifestival Narvas pihta hakkas, oli sellest kasu: kultuurikeskuse Geneva pöördlava kohta võib nüüd hüüda Galileo Galilei kombel: “Ta pöörleb siiski!” Ja orkestriauk, mida viimased 30 aastat oli kasutatud laopinnana, visati kolist tühjaks. Kogenud ehitaja nagu te olete − Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja nullist püsti pannud ning Peterburi Jaani kiriku kontserdisaaliks ära tinistanud −, asi see siis teie käes ära ei ole.
Lavastused, mis me Narva tõime, on tehniliselt päris keerulised, ning me ei saaks neid Genevas etendada, kui kõik kohapeal olemasolev ei töötaks. Poolteist aastat tagasi, kui käisime siinse lava olukorda hindamas, selgus, et osa kaableid on läbi lõigatud ning mootorid ära viidud. Aga õnneks hoiti neid alles, nii et me tõstsime mootorid tagasi, panime uued kaablid ja juhtimise külge, pingutasime kõik stanged ja trossid ilusti ära ning nüüd kõik töötab.
Orkestriauk − sellega oli kõige keerulisem. Me ei saanud alguses üldse aru, kui suur see on, sest me ei mahtunud sinna sisse. Sellest oli jah saanud laopind. Aga nüüd, kui remont on seal tehtud, tundub kõik täitsa normaalne, kuigi “Uinuvas kaunitaris”, kus orkestri koosseis on suur, tuleb timpanitel ja harfil kulissides mängida. Aga me juba proovisime ära, kuidas niimoodi kõlab, ning veendusime, et kõik on tipp-topp.
Geneva saal on 600kohaline. Kuidas piletimüük on läinud?
Tänahommikuse seisuga [intervjuu on tehtud esmaspäeval − toim.] on “Uinuva kaunitari” õhtusele etendusele müüdud 523 piletit, päevasele 410. Isegi kui ühtegi piletit enam ei müüda, olen ma juba rahul. Nii nagu Jõhvis omal ajal, läheb ka Narvas sellega aega, et klassikalise muusika publikut taas kokku tuua. Kui Estonia teater arvab, et on tohutult kuulus ja et Narvas joostakse meid pikali, siis see ei ole nii. Selleks tuleb vaeva näha ja me oleme seda ka teinud. Arvestades, et me pole Narvas käinud üle 30 aasta, siis on piletimüük läinud väga hästi.
Eesti poliitikud peaksid teist eeskuju võtma ja ükskord samuti Narva jõudma. Kui valitsuse julgeolekukomisjon sai Ida-Virumaa kohta väga musta hinnangu, siis oldi kärmelt platsis, et piirilinnas valitsusistungit pidada. Enne ja pärast seda on aga jälle tükk tühja maad, mida täidab edukalt Yana Toom oma gastrollidega. Ausalt öeldes ma natuke kartsin, et ooperi- ja balletifestival võib Narvas kujuneda Estonia kollektiivseks enesetapuks. Põhjendan, miks. Kui juba Narva sümfooniaorkestri peadirigent ja kunstiline juht Anatoli Štšura leiab, et mõttekam on teha koostööd mitte Estonia teatri solistide, vaid Venemaa ooperisolistidega, sest “see on odavam ja kvaliteet on parem”, siis mida on piirilinna tavakodanikul veel arvata? Mida kostate selle peale?
Ma arvan, et Štšura pole ammu meie etendustel käinud. Et tema mälestustes elab edasi 1980. aastate Estonia. Ta peaks ikka nüüd tulema meid vaatama. Estonia teatri tase on väga hea.
Samas võib venelastest aru saada: Kristel Pärtna nimi ei ütle paljudele eestlastelegi midagi, ammu siis venelastele. Aga just tema mängib neljapäeval Narvas “La traviatas” Violettat, peaosa. Teil pole nimesid, mida müüa. Pole Tiit Kuusikut, kelle nime oskab ka venelane Estoniaga seostada.
See aeg on terves maailmas möödas, kus müüdi nimesid. Tänapäeval müüakse teatrit ning teatri üldine tase peab olema hea, sõltumata sellest, kes parajasti laulab. See aeg, kus müüdi Tiit Kuusikut või Georg Otsa − seda aega ei tule enam mitte kunagi. Venemaa kuulus bariton Vladimir Samsonov, kes esines hiljuti Narvas ja on ka meil esinenud, samuti kuulus sopran Anna Netrebko − nad on ju vabakutselised, nad ei tööta enam Maria ooperi- ja balletiteatris. Kelle nina natukene teatrist kõrgemale tõuseb, see lähebki vabakutseliseks, sest tal pole mõtet teatri jaoks orjata: materiaalselt kasulikum on esineda külalislauljana.
Narvast sõidab Estonia Moskvasse etendusi andma − balletilavastusega “Kratt” ja ooperilavastusega “Faust”. Kas Estoniast maailmalavadele välja jõudnud Ain Angeri kui imelise Mefisto võtate sinna ikka kaasa?
Ei. Meil on oma koosseis. Estonia solistide ansambel pole suur: meil on ainult 14 lauljat. Kui võrdleme Moskva ooperiteatriga Helikon-Opera, kus meie etendused toimuvad, siis seal on 70 lauljat, kooris 120. Teater ise on väiksem, lihtsalt traditsioonid on teised. Tänapäeval on Eesti Vabariik ja ka teatrid lihvitud piisavalt õhukeseks. Kui ma kuus aastat tagasi Estoniasse tulin, töötas seal 586 inimest, praegu 460. Kõike on kõvasti lihvitud. Me kasutame palju külalissoliste, sest kõiki pole mõtet palgal hoida. Meist ei saa kunagi Moskvat ja metropoli, mitte iialgi, see on iseenesestmõistetav, aga Narva näeb selle festivali ajal väga korralikku Eesti taset.
Jääb üle soovida, et järgmine kord, mil Narva taas Estoniaga kohtub, ei tule jälle…
…40 aasta pärast.
Just.
Ma loodan ka. Kuid Genevas on veel üht-teist selleks teha vaja. Muidu on ruumid head, aga lava taga on veel palju teha. Jah, Samsonoveid, kes tulevad vaid ühe kohvriga − sest muusikat mängitakse lindi pealt või teeb seda klaverisaatja −, võib praegu Genevasse esinema tuua, aga kui tulla täiskoosseisuga − orkester, koor, solistid, balletitrupp −, siis see on enesetapp. Seda võib Štšurale edasi öelda. Aga vaatame, mida see saal akustiliselt pakub. Ma ütlen veel kord, Narvas ei ole sellist koosseisu viimased 40 aastat olnud. Kõik balletid on olnud lindiballetid.