Erik Gamzejev. ANNA MARKOVA Eestis ei ole teada ühtki erakonda, kes tunnistaks, et tema poliitika on populistlik. Ometigi, kui läheb lahti valimiskampaania, siis hakkavad erakonnad üksteist süüdistama populistlike loosungite kasutamises.
Mitmed tipp-poliitikud on omavahelises vestluses tunnistanud, et nad vihkavad populismi, aga kuna konkurendid tulevad sellega välja, siis ei saa ka nemad relvituna valimislahingusse kaotama minna. Nõiaringi sattununa tuleb ebareaalsete loosungite lennutamist kaasa mängida, sest võimule pääsemata oma plaane ju ellu ei vii. Ehk lihtsustatult öeldes kõlab käibefraas lasteaia liivakastist: aga teised teevad ju ka…
Nii ongi ajaloolisesse mällu jäänud valimislubadused jõudmisest viie jõukama riigi hulka, tuhandeeurosest alampalgast, põhimaanteedest, mis kõik peaksid juba ammu olema neljarealised. Rääkimata pikast loetelust nendest asjadest, mida kõik hakkavad edaspidi olema tasuta või sellest, kuidas raha hakkab muudkui rohkem kätte jääma.
“Populistlikest võtetest rääkimine ja nende äratundmisele kaasaaitamine peaks andma rohkem õhku ning võimalusi silma paista argumenteeritud valimiskampaaniale.”
Eelmiste riigikogu valimiste eel tegi mõttekoda Praxis tööd selle nimel, et valijatel oleks võimalik populistlikke loosungeid paremini ära tunda. Praxise tolleaegne tegevjuht Annika Uudelepp tõdes Postimehes, et lubadused, mis on ajendatud vaid eesmärgist püüda valijate hääli, mitte aga riigi ja rahva eluolu tegelikult parandada, võivad demokraatiale mõjuda laastavalt, kuna need summutavad mõistlikku debatti.
Praxise tookordne populismiuuring pälvis eelkõige meetodi tõttu kriitikat, ent positiivne oli, et sellele teemale rohkem valijate tähelepanu tõmmati. Seda on vaja teha ka lähenevate uute riigikogu valimiste eel. Ebarealistlikud lubadused, erisuguste ühiskonnarühmade vastandamine, hirmude üleskütmine, lihtsustatud lahenduste pakkumine keerulistele probleemidele − kõik need populismi klassikalised tunnused keerlevad juba praegu valimiskampaania tuure üles võtval karussellil.
Eesti ei eristu selles osas sugugi paljudest teistest riikidest − nagu näitavad valimistulemused, on populistlikele lubadustele tugev tellimus olemas. Umbes samasugune lugu on ka ajakirjandusega. Paljud taunivad klikkide õngitsemisele orienteeritud pealiskaudseid meediakanaleid. Suurema osa lugejate käitumine näitab samas, et tegelikult nad ise eelistavad lihtsustatud pealkirju põhjalikele ja analüütilistele lugudele, mille vähesust ühtelugu tänasele meediale laiemalt ette heidetakse. Õhtulehe ja Sirbi trükiarv erineb näiteks ligikaudu kümme korda.
Ei ole kuigi reaalne, et politoloogid ja valimiskampaaniate tehnoloogid suudaksid välja mõelda valimistel edu toovad täiesti populismipuhtad retseptid. Kuid tähtis on, et populistlikest võtetest rääkimine ja nende äratundmisele kaasaaitamine peaks andma rohkem õhku ning võimalusi silma paista argumenteeritud valimiskampaaniale. See julgustaks ka rohkem rääkima reaalsetest ideedest, mida üks või teine erakond tahab elu edendamiseks tõepoolest korda saata.
President Kersti Kaljulaid ütles tänavu suvel Narvas Põhjarannikule antud intervjuus, et väga lihtsad lubadused, kus lubatakse eelkõige kingituste sadu, alahindavad valijat.
Äsjane Postimehe uuring kinnitas, et Eesti elanike praegustest hirmudest kõige suurem on äärmuslaste ja populistide võimuletulek. See sai hirmude pingereas 20 protsendiga esikoha. Uuringu metoodika annab muidugi hulganisti tõlgendamisruumi, sest võib ju öelda, et 80 protsenti ei karda seda ja see on piisavalt suur sihtrühm, kelle peale panustada.
Ent olgu üks näide ka lähiajaloost. Pisut enam kui aasta tagasi toimunud kohalike valimiste eel paistis Jõhvis enneolematu populismi viljelemisega silma Keskerakond. 4500 maksumaksjaga valda lubati rajada õnnepalee ja noorte perede eramute rajoon, 30 000 kohaga staadion, meremuuseum, 500 uut töökohta, panna käima tasuta ühistransport. Õigusabi lubati hakata jagama tasuta, narkosõltlaste keskus tõsta lihtsalt vallapiiri taha, haigla ravijärjekorrad kaotada, pensionäridele maksta juubelitoetust. Isegi aukodanike allee lubati rajada. Valimiste eel pandi vägeva peoga paika isegi tulevase kaubandus- ja vabaajakeskuse nurgakivi. Tõsi, selle tegelik ehitus läks lahti alles rohkem kui pool aastat hiljem ja sel teisipäeval toimus samale hoonele nurgakivi paneku tseremoonia juba teist korda.
Kui Ida-Virumaa suuremates keskustes on Keskerakond olnud ülivõimas võitja ja kogunud enamasti üle 50 protsendi häältest, siis Jõhvis nii ägedaloomuline populismipuhang edu ei toonud − tuli kõigest 14 protsenti häältest. See andis kinnitust, et enamik Jõhvi inimestest pole sugugi lihtsameelsed. See, et läinud suvel tehtud poliitiliste diilide ja ülehüppamiste tulemusel on nii napi valijate toetusega Keskerakond suutnud Jõhvis haarata endale nii vallavanema, abivallavanema kui ka volikogu esimehe ja asesimehe ameti, on omaette teema.
Siiski annavad nii see Jõhvi näide kui ka äsjane Postimehe küsitlus märku, et ehk ei olegi Populismi-nimeline ratsu see, kellele seekordsete valimiste traavivõistlusel liialt suuri panuseid tasuks teha. Valimiskampaania ei pea olema igav ja kuiv. Üle finišijoone võib esimesena jõuda ka bluffimata ja teravaid vastandumisi tekitamata, olles asjalik, mänguline ja elegantne ning proovides mõelda, et teised teevad seekord samuti nii…