Aet Kiisla eestvedamisel toimus tänavu suvel Narvas Ida-Virumaa staadionimaraton, kus ta ise läbis pisut rohkem kui nelja ja poole tunniga täispika maratoni ehk 42,2 kilomeetrit. Sel nädalavahetusel seisab tal Sillamäel ees aga märksa rängem katsumus − 24 tunni jooks. ILJA SMIRNOV Tartu ülikooli Narva kolledži ühiskonnateaduste õppejõud Aet Kiisla hakkas jooksmisega regulaarselt tegelema alles kolm aastat tagasi. Sel laupäeval kell 12 stardib ta Sillamäel koos 19 “kaaskannatajaga” elu esimesele 24 tunni jooksule. Ühtlasi on ta ka ise Sillamäel toimuva ultrajooksu peakorraldaja.
Vabandan, aga küsin esimese asjana küsimuse, mis on keelel ilmselt veel paljudel inimestel: kas sul on kupli all ikka kõik korras?
Tänan küsimast, ei ole!
Mis peas nihkesse on läinud?
Ma korraldan ainult selliseid üritusi, kus ma ise tahan osaleda. Ma olen ise aru saanud ja treener kinnitab ka seda, et kiirust mul pole. Ainuke lootus on, et ehk olen ma siis vastupidav, ja nii otsingi endale sobivat ala. Tahaks milleski särada [naerab].
Kas 24 tunni jooks on selleks kõige sobivam?
Kõik tuleb ju järele proovida, teisiti teada ei saa.
Ma pole ühegi arsti suust kuulnud, et 24 tunni jooks võiks olla tervislik.
Ka kogenud pikamaajooksjad on öelnud, et maratonidistantsil võistlemine ei ole tervislik. Aga küsimus on selles, kuidas me sellesse distantsi suhtume. Kas lähen ennast sinna tapma ja iga hinna eest eelmisest korrast viis minutit paremat aega jahtima või lähen lihtsalt iseendaga võidu jooksma.
Ultrajooks on nagu kaks päeva järjest joomine. Kui alustad liiga uljalt, siis teisel päeval on väga paha ja oled peaaegu liikumisvõimetu.
Ultrajooks on küpsemate inimeste ala. Seda noored hullukesed ei tee. Kuna mul ultrajooksus endal siiani vahetu kogemus puudub, siis olen ma selle kohta väga palju viimasel ajal lugenud. Sealt tulebki välja, et sellise distantsi läbimiseks peab olema väga tark oma jõu mõistlikul jagamisel. See on nagu kaks päeva järjest joomine. Kui alustad liiga uljalt, siis teisel päeval on väga paha ja oled peaaegu liikumisvõimetu.
Maratonidel osaleb üksjagu sildu põletavaid uljaspäid, aga ultradistantsidel tuleb seda haruharva ette, et keegi katkestab liiga kiire alguse pärast. Kui läheb väga raskeks, siis saab vahepeal puhata ja taastuda ning kütta seejärel mõõdukamalt edasi. Aega jätkub. Raja ääres on olemas ka nii-öelda vaikusetelk. Võid jooksmise vahel teha pikemaid pause ja ka veidi magada. Aga tippjooksjad, kes püüavad võita või uut tipptulemust teha, jooksevad enamiku 24 tunnist järjest.
Mida põnevat võiks oodata inimesi, kes lähevad Sillamäe rannapargis 2 km pikkuse ringi äärde terve ööpäeva rajal olevatele ultrajooksjatele kaasa elama?
Kindlasti tasub tulla jooksjaid vaatama alguses ja viimastel tundidel pühapäeva hommikupoolikul. Ma käisin ise samasugust võistlust veebruaris Soomes vaatamas − see oli lihtsalt nii ilus. Ma olin sõna otseses mõttes pisarateni liigutatud, nähes nende inimeste pingutusi. Seal ei näe enam naeratades ringi kepslejaid − see, mis toimub viimasel poolel tunnil rajal, lihtsalt viib pisarateni.
Täies mahus saab seda intervjuud lugeda laupäeval, 22. septembril ilmunud Põhjaranniku paberlehest.
Eesti tipptulemuste edetabel 24 tunni jooksus
Mehed
1. Silver Eensaar − 232,433 km (2015, Brugg, Šveits)
2. Peeter Vennikas − 223,918 km (2007, Madrid, Hispaania)
3. Peeter Kirpu − 217,577 km (1994, Moskva, Venemaa)
4. Ailar Nirgi − 213,938 km (2011, Espoo, Soome)
5. Cris Poll − 213,850 km (2017, Belfast, Suurbritannia)
6. Hannes Veide − 208,668 km (2017, Brugg, Šveits)
Läbi aegade on üle 200 kilomeetri 24 tunniga jooksnud 9 Eesti meest. Sillamäe ultrajooksule registreerunutest on parimana Mart Maasikrand pingereas kümnes − tema parim tulemus 191,166 km on joostud 2016. aastal Iisakus.
Naised
1. Raili Rüütel − 180,726 km (2018, Espoo, Soome)
2. Karmen Lepp − 173,319 km (2016, Albi, Prantsusmaa)
3. Heleen Vennikas − 170,493 km (2013, Steenbergen, Holland)
4. Pille Vennikas − 166,555 km (2010, Prive, Prantsusmaa)
5. Ulvi Lond − 161,444 km (2016, Iisaku, Eesti)
6. Kaidi Salujõe − 150,255 km (2016, Iisaku, Eesti)