Endel Paap on suure osa oma elust pühendanud poliitiku- ja ametiühingutööle. Ta ütleb, et naudib praegu pensionipõlve oma aias, kus on küll suur muruplats, aga ka väga palju abikaasa istutatud lilli ning viljapuid, mis sügisel lõikamist ootavad.
MATTI KÄMÄRÄ 

Septembris oma 80. sünnipäeva pidanud Endel Paap on oma elust 33 aastat olnud rahvasaadik. Tema elutee teeb eriliseks juba see, et ta on kuulunud kolme eri riigi ja riikliku moodustise parlamenti. Nüüd peab ta pensionipõlve ja elab viis kuud aastas Toila vallas Martsas, kus tal on suvekodu ning hästi hoolitsetud ja pidevalt õites aed. Suvel astus Paap välja Keskerakonnast ja ütleb, et poliitikasse ta enam ei kipu. Ent mine tea…

Öelge palun, mis on olnud teile läbi aegade parim sünnipäevakink.

(Naerab.) Igasuguseid kinke on olnud, aga minule on kõige suurem kink, kui inimesed ise tulevad õnne soovima. Austan väga oma sõpru ja kui nemad tulevad, siis see vist ongi parim kink. Viimasel ajal on moes see ümbrikukingitus ja kui nii vanaks oled elanud, siis on kõik juba ehk endal olemas ning selle eest, mis ümbrikus tuuakse, saad ise osta, mida veel vajad.

Sel aastal üks sõber andis ümbriku, mille peal oli Mercedese pilt, ja ütles, et näed, kui ostad endale sellise auto, siis siit saad raha juurde panna.

Kas juubelipidu oli kõva?

Pidu oli jah. Kutsutud oli 20 külalist, mõned ei saanud tulla. Peterburis elav tütretütar ei saanud viisat õigeks ajaks tehtud.

Ehitasin omal ajal Toila sanatooriumi, õigemini olin otseselt sellega seotud. Siis mõtlesingi, et oleks ilus see pidu seal teha.

Olete suurema osa elust tegelnud ka poliitikaga. Viimastel valimistel te Jõhvi volikokku ei saanud. Kas on raske harjuda olukorraga, kus poliitikasse enam asja pole?

Tegelikult otsustasin juba tükk aega enne seda poliitikast ära minna ja ehk olin selle mõttega juba harjunud. Läksin sel suvel Keskerakonnast minema, sest mulle ikka ei meeldinud, et Jõhvi uued valitsejad endale nii suured palgad panid. Volikogu esimees saab palka 2500 eurot, kui enne sai [eelmine volikogu esimees Niina] Neglason 700 miinus maksud. Ma ei saa aru, mis seal sellise palga eest teha on! Olen nii palju volikogus olnud ja tean, et seal ei ole sellise raha eest tööd. Vallavanemale pandi veel nii palju asetäitjaid nii suurte palkadega ja see mulle ei meeldinud.

Aga teisi põhjusi oli ka. Ei meeldi mulle need Keskerakonna võimu ajal kehtestatud suured aktsiisid. Olen väga rahumeelne inimene ja mulle ei meeldi, et sõjaväele pannakse nii palju raha ilmaasjata magama.

Kas see nüüd ei häiri, et olete harjunud olema aktiivne ja tegus ühiskondlikus elus?

Ma lugesin kokku, et olen oma elust 33 aastat olnud saadik. ENSV ülemnõukogus neli aastat, NSV Liidu ülemnõukogus neli ja riigikogus neli aastat. Siis olen Kohtla-Järvel olnud kolmes linnanõukogus ja Jõhvis kolmes volikogus.

Nõukogude ajal sai inimesi rohkem aidata. Kui oli vaja, läksid linnapea, parteisekretäri või ministri juurde ja see tegi sulle vajaliku asja ära.

Nii et toona oli rahvasaadiku võim ikka suur?

Jah, öeldi, et võib ministri ukse jalaga lahti lüüa. Ma küll niimoodi ei löönud, aga paljude ministrite juures käisin küll. Nad võtsid mind vastu ja lahendasid kõik vajalikud küsimused.

Kas Eestis või Moskvas?

Moskvas ka. Tuleb meelde üks huvitav lugu seoses Kohtla-Järve soojuselektrijaamaga, mis ajas hirmsasti tahma. [Endine Kohtla-Järve linnapea ja parteijuht Roman] Šeremeta oli juba läinud ministrite nõukogusse, aga ütles mulle, et mine Jerevani ja katsu sealt tuua kolm suurt elektrimootorit tahmaimurite jaoks, sest plaanikomitee neid ei andnud.

Mina sõitsin sinna ja läksin kohe ministrite nõukogu esimehe juurde. Too ütles, et ei saa midagi teha, sest Gosplan (riiklik plaanikomitee − E.K.) on kõik juba ära jaganud ja meie neid mootoreid teile anda ei saa. Siis läksin tehase direktori juurde. Tehas oli nii suur nagu Jõhvi linn. Direktor rääkis sama juttu, et pole võimalik anda. Lõpuks läksin laomeeste juurde. Mul olid muidugi Vana Tallinn ja kommikarp kaasas. Rääkisin oma probleemi ära ja laomehed ütlesid, et kurat, Moskva meid ei aidanud, kui meil olid lahingud aserbaidžaanlastega, aga eestlased on ikka toetanud ning just sellepärast võtame need mootorid Moskvast ära ja saadame teile. Ja need kolm mootorit sain ilma rahata sealt kätte. Toona oli Armeenias see suur maavärin, kus palju eestlasi abis käis.

Tuhaimurite järel käisin Barnaulis, kus taheti jälle saada vagunitäit Püssi puitplaati ja saime kaubale. Lõpuks pandi need imurid peale, millest oli väga suur kasu − lumi läks Kohtla-Järvel kohe valgemaks.

Suur projekt oli, kui veevärki taheti tuua Narva jõest läbi Sillamäe Kohtla-Järvele. Mina käisin sellega seoses kah asju ajamas ja juba hakati ehitama, saadi raha peale, aga see kõik jäi pooleli, sest nõukogude võim lõppes enne ära. Teine projekt, mis pooleli jäi, oli Jõhvi uue võõrastemaja ehitamine. Sinna pidid tulema ujula, tenniseväljakud jne. See pidi jääma praeguse Jaama, Rahu, Kutse ja Rakvere tänava vahelisele alale. Selle raha ma sain ametiühingu liinis. Kolmas projekt, mis Jõhvis pooleli jäi, oli see Puru tee läbimurre, mis eelmisel aastal lõpuks ära tehti. Sellega ma käisin ka omal ajal Nõukogude Liidu kaitseministri asetäitja juures (läbimurre pidanuks minema läbi toonase sõjaväeosa − E.K.). Minister oli parajasti Leningradis alluvatele peapesu tegemas, sest Mathias Rust oli just Moskva Punasele väljakule maandunud. Saime selle raha, aga nõukogude võim lõppes ära.

Aastal 2003, kui te ei saanud enam riigikogusse, ütlesite Põhjarannikule nii: “Aga eks ma olen sellest poliitikast ka kõvasti väsinud, nii et puhkus kulub nüüd ära. Poliitikasse ma enam küll kunagi tagasi ei lähe. See on ikka kole asi ja mulle ei meeldi, et seal on nii palju pettust ja ebaausust. Kuid mina olen eluaeg püüdnud ausalt asju ajada. Pigem puhkan nüüd ja naudin lõokeste laulu − nad laulavad nii ilusasti.” Ja ometi nägime teid hiljem ikka ja jälle poliitikas tegutsemas, sedapuhku küll Jõhvis. Mis selles nii ligitõmbavat on?

Miks ma üldse riigikogusse läksin? Ma ei tahtnud sinna minna, aga ametiühingus läks meil töö hästi, vaidlesime tööandjaga ja saime töötajate palku tõsta. Ja kaevanduste usaldusisikud hakkasid rääkima, et läheksin riigikogusse.

Ükskord tuli aga minu kabinetti üks kapo mees, kes tahtis minuga rääkida. Minu kriitilised seisukohad vist kapole toona ei meeldinud ja nad mõtlesid, et vana on rahvavaenlane. Rääkisime selle noore mehega poolteist tundi, aga mul polnud aega ja kutsusin ta Jõhvi Keldrisse järgmiseks päevaks lõunale. Tellisin siis temale ka lõunasöögi ning ajasime neli tundi juttu. Siis ta sai vist aru, et ma pole riigi vaenlane, ja ütles mulle: sa pead riigikokku minema. Kuna ametiühingu juhid ja see kapo mees ütlesid, et pean riigikokku minema, siis ma nõustusin seda tegema.

Huvitaval kombel sain siin regioonis üle kahe ja poole tuhande hääle.

Siis tulin tagasi ning hakati ütlema, et kandideeri nüüd Jõhvi volikokku, ja nii ta läks.

Olete ikka rääkinud, et kaevuri töö on raske ja hakkab tervisele ning on palju mehi enneaegu hauda viinud, aga kui ma teid praegu 80aastasena vaatan, siis ma ei näe enda ees haiget vana meest, vaid tegusat ja energilist pensionäri, kes oma aias ja majapidamises muudkui rahmeldab. Olete ometi 26 aastat kaevanduses olnud. Kuidas see võimalik on?  

Mina olen sündinud Võrumaal. Meie noorusaeg möödus puhta õhu käes sporti ja tööd tehes. Olime karastunud lapsed. Mina ei olnud haige ka − esimene kord oli sõjaväes, kui üks päev oli väike palavik. Siis tulin kaevandusse ja esimene haigus, mis mul oli, oli radikuliit, mille maa all sain. Rohkem polegi haigusi põdenud. Ah jaa, pimesool lõigati ka ära.

Tegelikult olete õppinud hoopis veterinaariks ja ka töötanud selles ametis. Kuidas te siis siia kaevuriks saite?

Ma ei saanud kusagile tehnikumi minna, sest olin 13aastane, aga võeti alles 14aastaselt. Ema läks siis Väimela tehnikumi direktori jutule ja too lubas, et saan tulla sinna õppima. Sisseastumiseksamid läksid hästi ja siis õppisin veterinaariat. Kolmandal kursusel tegin oma lehmale kodus operatsiooni ja lõikasin naelad kõhust välja. Paljud loomaarstid siis sellist keerulist operatsiooni ei teinudki. Minul see operatsioon õnnestus.

Kui vana te siis olite?

15. Lõpetasin tehnikumi ära ning õppeedukus oli mul nii hea, et oleksin saanud EPAsse, aga kuna pere oli vaene, ema ja isa olid invaliidsuspensionil, polnud raha, et saaksin Tartus õppida. Läksin tööle ja poolteise aasta jooksul tegin 17 sellist operatsiooni, mis kõik õnnestusid.

Siis võeti mind sõjaväkke, kus sain ühe vene tüdrukuga tuttavaks. Asi läks niikaugele, et abiellusin. Aga tema oli kooliõpetaja ning ma mõtlesin, et pean talle Eestis venekeelses koolis töökoha leidma, ja tulin Kohtla-Järvele. Ja siis ise kah uurisin, et koht, kus saan raha teenida, on kaevandus. Sain käsitsilaavasse, kus palk oli 2500-3000 rubla, mis oli väga kõva palk.

Mis selle raha eest sai? 

Kolm väga head ülikonda kindlasti, võib-olla viis.

Aga siis läks elu muinasjutuliseks. Kuidas üks lihtne kaevur sellist peadpööritavat karjääri teha sai?

Mingil ajal viidi mind üle Estonia kaevandusse, kus pandi brigadiriks. Ma armastasin korda ja me ei seisnud mitte tundigi vahetuse ajal. Kui teised brigaadid võisid enne inspektorite kontrollkäiku terve vahetuse koristada ja töö seisis, siis meil seda polnud. Siis oli sotsialistlik võistlus ja meie olime kogu aeg esikohtadel. Seejärel hakati agiteerima komparteisse, kuhu läksin. Siis hakatigi edutama, lõpuks pandi kandideerima ENSV ülemnõukogusse. Kuidagi need hääled kusagilt tulid − mina ei tea, kust, aga ma ise ei teinud küll mingit agitatsiooni. Kohe pärast seda valiti juba Nõukogude Liidu ülemnõukogusse.

Aga riigikogu valimiste eel käisin küll koosolekutel esinemas.

Nii et riigikogu liige on mõjult ikka viletsam vend, kui oli ülemnõukogu saadik nõukaajal?

Jah. Riigikogus on nii, et tõstad ainult kätt või vajutad nuppu. Omal initsiatiivil sa midagi teha ei saa. Ülemnõukogu ajal aga sain inimestel aidata probleeme lahendada. Kellele korteri, kellele auto, isegi ordeneid sai välja aetud. Riigikogus aga keegi ei kuulagi sind.

Kui teist korda hakkasin riigikogusse minema, saime kokku Valeri Korbiga, rääkisime juttu ning ma küsisin, et Valeri, kas sa aitad mul valimiskampaaniat teha. Tema vastas: ei aita, sa pole minu mees. Siis tõusin püsti ja ütlesin, et sellisel juhul pole meie jutuajamist olnud. Pärast seda me tükk aega ei teretanud. Aga Korb tahtis [Kaarel] Pürgi riigikogusse, see oli tema mees ja pärast mind saigi Pürg sinna.

Aga kui küsite, kuidas ma ilma poliitikata harjunud olen, siis võin öelda, et mul on nüüd hea.

Kuid mis tundega te praegu Jõhvi poliitikas toimuvat vaatate?

Tahaksin, et Jõhvi areneks, majad ja tänavad tehtaks eelkõige korda. Tahtsin kunagi volikogus olles, et Jõhvi tehtaks heakorrakomisjon, kellel oleks mingi rahasumma, mida saaks jaotada, et tänavaid korda teha. Aga seda komisjoni ei tulnud.

Nüüd nad tõstsid endal palka, selle asemel et mõni maja ära värvida.

Mis teile praegu igapäevaelus rõõmu pakub?

Rõõm on see, et ma üldse elan. Ja pean ütlema, et vabadus on meil olemas. Ma võin rääkida igasuguseid asju ja kritiseerida ning keegi ei hüppa mulle ninna. Kui lollusi rääkida, siis on iseasi.

Minul on see hea asi, et mul on riigikogu pension − meie koosseis oli viimane, mille liikmed seda saavad. Meie võtsime otsuse vastu, et järgmised enam sellist pensioni ei saa. Mina elan väga hästi, aga halb on see, et meil on väga palju vaeseid.

Kuid kui minna näiteks Lätti ja võrrelda, siis tundub, et meil on ikka elu parem. Kui minna Lõuna-Eestisse, siis seal on kõik põllud haritud. Ida-Virumaal on küll palju ilusat, aga on ka millegipärast tühjalt seisvaid põlde, mis oleks samuti vaja üles harida. Kui muudkui räägitakse, et Ida-Virumaa on mahajäänud, siis mina ütlen, et pole ta midagi mahajäänud, normaalne on siin, tööstus areneb ja…